Milline on kristlik seisukoht enesetapu suhtes? Mida öeldakse enesetapu kohta Piiblis?




Küsimus: Milline on kristlik seisukoht enesetapu suhtes? Mida öeldakse enesetapu kohta Piiblis?

Vastus:
Piibli järgi pole see, kas inimene võtab endalt ise elu või mitte, taevasse pääsemisel määrav. Kui päästmata inimene sooritab enesetapu, pole ta teinud muud, kui kiirendanud oma teed tulejärve. Siiski satub enesetapu teinud inimene viimaks põrgusse, aga seda eelkõige seepärast, et ei võtnud Jeesust oma Päästjana vastu, mitte seepärast, et tegi enesetapu. Piiblis tehakse juttu kuuest enesetapu teinud inimesest. Need on Abimelek (Km 9:54), Saul (1Sm 31:4-6), Sauli sõjariistade kandja (1Sm 31:4-6), Ahitofel (2Sm 17:23), Simri (1Ku 16:18) ja Juudas (Mt 27:5). Kõik nad olid õelad, kurjad, patused mehed (Sauli sõjariistade kandjast ei räägita piisavalt palju, et tema iseloomu üle otsustada). Mõnede arvates saab enesetapust rääkida ka Simsoni puhul (Km 16:26-31), aga Simsoni eesmärgiks oli tappa viliste, mitte ennast. Piiblis võrdsustatakse enesetapp mõrvaga – mida see ongi – enda mõrvamine. See, millal ja kuidas keegi sureb, on siiski Jumala otsustada. Võtta see otsustamine enda kätte, on Piibli järgi jumalateotus.

Mida öeldakse Piiblis kristlase kohta, kes teeb enesetapu? Ma ei usu, et enesetapu teinud kristlane jääks lunastusest ilma ja läheks põrgusse. Piiblis õpetatakse, et inimene, kes tõsimeeli Jeesusesse usub, pärib igavese elu (Jh 3:16). Piibli järgi võivad kristlased olla kindlad, et pärivad igavese elu, mis ka ei juhtuks. “Seda ma olen kirjutanud teile, kes te usute Jumala Poja nimesse, et te teaksite: teil on igavene elu” (1Jh 5:13). Mitte miski ei saa kristlast lahutada Jumala armastusest! „Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas“ (Ro 8:38-39). Kui mitte miski „loodu“ ei saa kristlast Jumala armastusest lahutada, ja eks ole ju ka kristlane, kes teeb enesetapu „loodu“, ei saa teda Jumala armastusest lahutada isegi mitte enesetapp. Jeesus suri meie kõige pattude eest… ja kui tõeline kristlane peaks vaimuliku rünnaku ajel või nõrkuse hetkel tegema enesetapu – on Jeesus surnud ka selle patuse eest.

See ei tähenda, et enesetapp ei oleks tõsine patt Jumala vastu. Piibli järgi on enesetapp mõrv, see on aga alati patt. Ma kahtleksin tõsimeeli selle inimese usu ehtsuses, kes ütleb, et on kristlane, aga teeb ometigi enesetapu. Ükski asjaolu ei saa õigustada endalt elu võtmist, liiati veel kristlase puhul. Kristlased on kutsutud pühendama oma elu Jumalale – otsus, millal inimene peab surema, on Jumala ja üksnes Jumala teha. Hea näite, mida tähendab enesetapp kristlase jaoks, võib leida Estri raamatust. Pärsias valitses seadus, et igaüks, kes kutsumata kuninga ette ilmus, võidi surmata, kui just kuningas ei sirutanud oma skeptrit selle inimese poole – osutades halastust. Kristlase enesetapp on nagu sissetormamine, et näha kuningat, selle asemel, et oodata, kuni Tema ise meid sisse kutsub. Ta suunab oma skeptri sinu poole, kinkides igavese elu, aga see ei tähenda, et Ta sinu tegutsemisega rahul oleks. 1Ko 3:15 ei käi küll otseselt enesetapu kohta, aga on ometi kena kirjeldus sellest, mis saab kristlasest, kes enesetapu teeb: “Ta saab kahju, aga ta ise päästetakse otsekui läbi tule”.



Tagasi eestikeelsele kodulehele



Milline on kristlik seisukoht enesetapu suhtes? Mida öeldakse enesetapu kohta Piiblis?