Kas pärast surma on elu?




Küsimus: Kas pärast surma on elu?

Vastus:
Kas pärast surma on elu? Piiblis öeldakse: “Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima… Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” (Ii 14:1-2, 14).

Nagu Iiobit, on see küsimus vaevanud peaaegu igaüht. Mis siis tegelikult pärast surma juhtub? Kas meie olemasolu lihtsalt lõpeb? Ons elu nagu pendel, mis kord viib meid siit maailmast ja toob siis jälle tagasi, et jõuda isiklikule täiusele? Kas kõik lähevad ühte ja samasse kohta või läheme erinevatesse kohtadesse? Kas taevas ja põrgu on tõesti olemas või on see lihtsalt meeleseisund?

Piiblis räägitakse, et pärast surma pole mitte lihtsalt elu, aga igavene elu, mille hiilgus on selline, “mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad" (1Ko 2:9). Jeesus Kristus, lihaks saanud Jumal, tuli maailma, et me saaksime igavese elu. “Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud” (Js 53:5).

Jeesus kandis karistuse, mille meie oleme ära teeninud, ja ohverdas oma elu. Kolme päeva pärast kinnitas Ta oma võitu surma üle, tõustes hauast üles vaimus ja lihas. Ta jäi maa peale neljakümneks päevaks, mille tunnistajaks olid tuhanded inimesed enne Tema minekut igavesse koju taevas. Ro 4:25 öeldakse: “Kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.”

Jeesuse ülestõusmine on hästi tõendatud sündmus. Apostel Paulus kutsus inimesi pealtnägijatelt selle kohta aru pärima, ja mitte keegi ei suutnud seda tõde ümber lükata. Ülestõusmine on kristliku usu nurgakivi: kuna Jeesus äratati surnuist üles, võime uskuda, et meidki äratatakse üles.

Paulus noomis varakristlasi, kes seda ei uskunud: “Kui aga Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole? Aga kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ka Kristust üles äratatud” (1Ko 15:12-13).

“Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu; sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses” (1Ko 15:20-22). “Ent Jumal on Issanda üles äratanud ja äratab meidki üles oma väe läbi” (1Ko 6:14).

Ehkki meid kõiki viimaks üles äratatakse, ei lähe me kõik koos taevasse. Iga inimene peab juba siin elus tegema valiku, mis määrab, kuhu ta läheb igavikus. Piiblis öeldakse, et meile on määratud surra vaid üks kord ja pärast seda tuleb kohus (Hb 9:27). Need, kes mõistetakse õigeks, lähevad igavesse ellu taevas, uskmatud saadetakse igavesse karistusse ehk põrgusse (Mt 25:46).

Põrgu, nagu taevaski, pole lihtsalt olemise seisund, vaid väga tõeline ja tegelik koht. See on koht, kus patustele saab osaks Jumala lõpmatu, igavene viha. Nad peavad taluma emotsionaalset, vaimset ja kehalist piina, kannatades pidevat häbi, kahetsust ja põlgust.

Põrgut kirjeldatakse põhjatu kaevu või sügavikuna (Lk 8:31; Ilm 9:1), tulejärvena, milles põleb väävel, ja kus sealseid asukaid piinatakse päevad ja ööd igavesest ajast igavesti (Ilm 20:10). Põrgus on ulgumine ja hammaste kiristamine, mis näitab suurt kurvastust ja viha (Mt 13:42). See on paik, kus “uss ei sure ja tuli ei kustu” (Mk 9:48). Jumalal ei ole hea meel õela surmast, ta tahab, et õel pöörduks oma teelt ja jääks ellu (Hs 33:11). Aga ta ei sunni meid alandlikkusele; kui meie otsustame Ta tagasi lükata, jääb Tal üle anda meile seda, mida me oleme tahtnud – elu Temata.

Elu maa peal on proov – ettevalmistus selleks, mis on tulemas. Usklikele on tulemas igavene elu Jumala osaduses. Kuidas olla õigeksmõistetu, et saada selline igavene elu? On ainult üks tee – usu kaudu Jumala Pojasse, Jeesusesse. Jeesus ütles: "Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks…" (Jh 11:25-26).

Igavese elu and on kõigile kättesaadav, aga see nõuab, et me keelduksime mõningatest ilmalikest lõbudest ja annaksime end Jumalale. “Kes usub Pojasse, sellel on igavene elu, aga kes ei kuula Poja sõna, see ei näe elu, vaid tema peale jääb Jumala viha” (Jh 3:36). Pärast surma ei anta meile enam võimalust meelt parandada, sest kui me näeme Jumalat palgest palgesse, pole meil muud võimalust, kui Temasse uskuda. Jumal tahab, et me tuleksime kohe nüüd usus ja armastuses Tema juurde. Kui me võtame Jeesuse surma kui tasumist selle eest, et meie oleme Jumalale vastu hakanud, tagatakse meile nii sisukas elu maa peal kui ka igavene elu Jeesuse osaduses.

Kui sa tahad võtta Jeesuse Kristuse oma Päästjana vastu, on sulle siin toodud palve, mida võid paluda. Pea meeles, et see ega ükski teine palve ei päästa sind. Ainult usk Jeesusesse saab sind patust päästa. See palve on kõigest võimalus väljendada Jumalale oma usku Temasse ja tänada Teda päästmise eest. “Jumal, ma tean, et olen Sinu vastu pattu teinud ja väärin karistust. Aga Jeesus Kristus kandis karistuse, mille mina olin ära teeninud, nii et ma usu läbi Temasse võin andeks saada. Ma pöördun patust ära ja otsin usus Temalt lunastust. Tänan Sind imelise armu ja andeksandmise eest – igavese elu anni eest! Aamen!”

Kas tegid oma otsuse Jeesuse kasuks tänu siin loetule? Kui jah, kliki allolevale nupule “Võtsin täna Jeesuse vastu.”



Tagasi eestikeelsele kodulehele



Kas pärast surma on elu?