Kus oli Jeesus oma surma ja ülestõusmise vahelisel kolmel päeval?




Küsimus: Kus oli Jeesus oma surma ja ülestõusmise vahelisel kolmel päeval?

Vastus:
1Pe 3:18-19 öeldakse: “Sest ka Kristus kannatas pattude pärast üheainsa korra, õige ülekohtuste eest, et ta teid juhiks Jumala juurde, olles küll ihu poolest surmatud, ent elustatud vaimu läbi, kelles ta läks ja kuulutas vangis olevaile vaimudele.”

Väljend “vaimu läbi” 18. salmis on sama liiki tõlgendusega kui väljend “ihu poolest”. Seega paistab kõige õigem siduda sõna “vaim” sama valdkonnaga kui sõna “ihu”. Ihu ja vaim on Kristuse ihu ja vaim. Väljend “elustatud vaimu läbi” osutab tõsiasjale, et inimeste patte kandes ja surres lahutati Kristuse inimlik vaim Taevasest Isast (Mt 27:46). Vastandamine toimub ihu ja vaimu vahel, nagu Mt 27:46 ja Ro 1:3-4, mitte Kristuse ihu ja Püha Vaimu vahel. Kui Kristuse lunastustöö oli lõpule viidud, sai Tema vaim uuesti osadusse, mis oli katkenud.

1Pe 3:18-22 kirjeldatakse vajalikku lüli Kristuse kannatamise (salm 18) ja Tema aupaistesse jõudmise vahel (salm 22). Peetrus annab konkreetset teavet, mis nende kahe sündmuse vahel toimus. Sõna “kuulutas” 19.salmis pole Uues Testamendis tavaline sõna, et kirjeldada evangeeliumi kuulutamist. Sõnasõnalt tähendab see sõnumit tooma. Jeesus kannatas ja suri ristil, Tema ihu surmati, ja Tema vaim suri, kui Ta sai patuseks. Aga Tema vaim elustati ja Ta andis selle Isa kätte. Peetruse järgi kuulutas Jeesus oma surma ja ülestõusmise vahel “vangis olevaile vaimudele”.

Alguses viitas Peetrus inimestele kui “hingedele” mitte kui “vaimudele” (3:20). Uues Testamendis kasutatakse sõna “vaim” inglite või deemonite, mitte inimeste kohta; salm 22 paistab seda tähendust kinnitavat. Samuti pole mitte kuskil Piiblis juttu sellest, et Jeesus oleks käinud põrgus. Ap 2:31 öeldakse, et “teda ei jäeta surmavalda”, aga see pole sama mis põrgu. “Surmavald” on surnute riik, ajutine koht, kus oodatakse ülestõusmist. Ilm 20:11-15 tehakse neil kahel selget vahet. Põrgu on jääv ja lõplik koht, kus eksinute üle kohut mõistetakse. Surmavald on ajutine paik.

Meie Issand andis oma Vaimu Isa kätte, suri ja käis mingil ajal surma ja ülestõusmise vahel surmavallas, kus Ta kuulutas vaimudele (ilmselt langenud inglitele; vt Juuda 6), kes olid kuidagi seotud ajastuga enne Noa-aegset veeuputust. Seda ütleb 20. salm. Peetrusest ei selgu, mida Jeesus neile vangis olevaile vaimudele kuulutas, aga see võis olla lunastussõnum, sest inglid ei või päästetud saada (Hb 2:16). Ilmselt oli see võiduteade Saatana ja tema väehulkade üle (1Pe 3:22; Kl 2:15). Ef 4:8-10 paistab samuti viitavat, et Jeesus läks paradiisi (Lk 16:20; 23:43) ja võttis enesega taevasse kõik need, kes olid Temasse uskunud enne Tema surma. Kirjakohast ei selgu üksikasju, mis täpselt toimus, aga enamik õpetlasi on ühel meelel, et seda tähendabki “viies vangiviidud vangidena kaasa”.

Niisiis peab ütlema, et pole päris selge, mida Kristus täpselt oma surma ja ülestõusmise vahelisel kolmel päeval tegi. Paistab, et Ta kuulutas võitu langenud inglitele ja/või uskmatutele. Kindlalt teame aga seda, et Jeesus ei andnud inimestele teist võimalust saada lunastatud. Piiblis öeldakse, et pärast surma saab meile osaks kohus (Hb 9:27), mitte teine võimalus. Pole selget vastust, mida Jeesus surma ja ülestõusmise vahelisel ajal tegi. Ilmselt on see saladus, mida saame teada siis, kui ise sureme.



Tagasi eestikeelsele kodulehele



Kus oli Jeesus oma surma ja ülestõusmise vahelisel kolmel päeval?