Mis asi on keeltes kõnelemise and? Kas keeltes kõnelemise and on tänapäeval vajalik?




Küsimus: Mis asi on keeltes kõnelemise and? Kas keeltes kõnelemise and on tänapäeval vajalik?

Vastus:
Esimest korda kõneldi keeltes nelipühapäeval Ap 2:1-4. Apostlid läksid välja ja jagasid inimestele evangeeliumi sõnumit, rääkides nendega nende endi keeltes - “me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju" (Ap 2:11). Keeltes kõnelemise and tähendab rääkimist keeles, mida inimene ei oska, et tunnistada teisele inimesele, kellele see on mõistetav. 1Ko peatükkides 12-14 ütleb Paulus imeliste andide üle arutledes: “Nüüd aga, vennad, kui ma tuleksin teie juurde ja räägiksin keeli - mis kasu ma teile tooksin, kui ma teile ei räägiks kas ilmutuse või tunnetuse alusel, või prohvetlikku sõna või õpetust?” (1Ko 14:6). Apostel Pauluse järgi ja Apostlite tegude raamatus kirjeldatud keeltes kõnelemise kohaselt on sellest kasu inimesele, kes kuuleb Jumala sõnumit omas keeles, aga kasutu kõigile ülejäänutele – kui seda ei tõlgita/ tõlgendata.

Inimene, kellel on keelte tõlgendamise and (1Ko 12:30), saab aru, mida keeltes rääkija ütleb, isegi kui ta ei oska keelt, milles räägitakse. Tõlgendaja edastab sõnumi kõikidele teistele, et needki aru saaksid. “Seepärast, kes räägib keeli, palvetagu, et ta võiks neid ka tõlgendada” (1Ko 14:13). Pauluse arvamus tõlgendamata keelte osas on kaalukas: “Kuid koguduse keskel ma tahaksin rääkida pigem viis sõna oma mõistusega, et ka teisi õpetada, kui kümme tuhat sõna keeltega” (1Ko 14:19).

Kas keeltes kõnelemise and on tänapäeval vajalik? 1Ko 13:8 öeldakse keelteanni kohta, et see vaibub, kui tuleb “täielik”, siis kõrvaldatakse poolik (1Ko 13:10). Mõned osutavad erinevustele prohveteeringute keele ja tunnetuse vaibumise ja keelte vaibumise vahel kui tunnistusele, et keeled vaibuvad “täiusliku” saabumise eel. Ehkki võimalik, pole see otsesõnu tekstist selge. Viidatakse ka sellistele kirjakohtadele, nagu Js 28:11 ja Jl 3:1-2 kui tõendile, et keeltes kõnelemine on tunnustäht Jumala kohtumõistmise saabumisest. 1Ko 14:22 kirjeldatakse keeli kui märki uskmatutele. Selle väite järgi oli keelteand hoiatus juutidele, et Jumal hakkab Iisraeli üle kohut mõistma, sest nad ei võtnud Jeesust Kristust Messiana vastu. Kui siis Jumal tegelikult Iisraeli karistas (lastes roomlastel Jeruusalemma aastal 70 pKr hävitada), poleks keeltes kõnelemine enam oma algset eesmärki täitnud. Kuigi ka selline vaatenurk on võimalik, ei tähenda see, et keeltes kõnelemise esmane eesmärk on täidetud, et see peaks tingimata üldse kaduma. Piiblis ei väideta, et keeltes kõnelemise and oleks lõplikult vaibunud.

Kui keeltes kõnelemise and võiks olla tänapäevalgi kirikus aktiivne, tuleks seda teha pühakirjaga kooskõlas. See võiks olla tõeline ja mõistetav keel (1Ko 14:10). Selle eesmärgiks oleks Jumalasõna edastamine inimesele, kes räägib teises keeles (Ap 2:6-12). See oleks kooskõlas käsuga, mille Jumal andis apostel Pauluse kaudu: “Kui keegi räägib keeli, siis rääkigu kaks või kõige rohkem kolm, ja järjekorras, ning üks tõlgendagu. Aga kui tõlgendajat ei ole, siis ta olgu koguduses vait - rääkigu iseendale ja Jumalale” (1Ko 14:27-28). Samuti järgitaks 1Ko 14:33: “Sest Jumal ei ole korratuse, vaid rahu Jumal. Nõnda nagu on kõigis pühade kogudustes.”

Jumal võib tõepoolest anda inimesele keeltes kõnelemise anni, et võimaldada tal suhelda inimesega, kes räägib teist keelt. Püha Vaim jagab vaimuande (1Ko 12:11). Mõelda vaid, kui palju viljakamalt saaksid töötada misjonärid, kui nad ei peaks käima keeltekoolis ja oleksid kohe võimelised inimestega nende endi keeles rääkima. Aga millegipärast ei tee Jumal seda. Keeltes kõnelemist ei esine enam sellisel kujul, nagu Uues Testamendis, hoolimata sellest, et sellest tohutult kasu oleks. Suur hulk usklikke, kes väidavad, et nad räägivad keeltes, ei tee seda kooskõlas pühakirjaga, nagu ülalpool kirjeldatud. Need faktid panevad arvama, et keeltes kõnelemine on hääbunud või esineb seda tänapäeva kirikus Jumala plaanis harva.

Nende seisukoht, kes usuvad, et keeltes kõnelemise and on “palvekeel” enese ehitamiseks, pärineb 1Ko 14:4 ja/või 14:28: “Kes keeli räägib, ehitab iseennast, prohvetlikult kõneleja ehitab aga kogudust.” Kogu 14 peatüki ulatuses rõhutab Paulus, et on oluline, et keeli tõlgendataks (tõlgitaks), vt 14:5-12. 4. salmis kirjutab Paulus: “Kes keeli räägib, ehitab iseennast, prohvetlikult kõneleja ehitab aga kogudust.” Mitte kuskil Uues Testamendis ei anta juhiseid “palvetada keeltes”. Uues Testamendis ei seata eesmärgiks “keeltes kõnelemist” ega kirjeldata ühtki “keeltes palvetavat” inimest. Kui “keeltes palvetamine” on enese ehitamiseks, kas poleks see ebaõiglane nende suhtes, kel pole keeltes kõnelemise andi ja kes seetõttu ei saa ennast ehitada? 1Ko 12:29-30 öeldakse selgelt, et mitte igaühel pole keeltes kõnelemise andi.



Tagasi eestikeelsele kodulehele



Mis asi on keeltes kõnelemise and? Kas keeltes kõnelemise and on tänapäeval vajalik?